Poole miljonilise rahvaarvuga Toskaana piirkonna pealinn laiub Arno kallastel Aadria ja Türreeni mere vahel, peaaegu Itaalia poolsaare keskel. See on linn, mis kihab ettevõtlusest ja käsitööst, äritegevusest ja kultuurist, kunstist ja teadusest. Kliima on mõõdukas kuid siiski vahelduv, tuuliste talvede ning kuumade suvedega.
Asutatuna roomlaste poolt esimesel sajandil e.m.a, alustas Firenze oma barbariteaegse languse järel taassündi Karolingide ajastul. Linn saavutas oma asustatuse tipu 11. ja 15. sajandi vahepeal kui vaba linn, jagades võimu imperaatorite ja paavstide vahel ning tulles välja ka õnnetust lahkhelist Guelfide ja Ghibellinide vahel. 15. sajandil tuli linna etteotsa võimule Medicite perekond, kellest hiljem said Toskaana suurhertsogid. See oli aeg, kus linn oli oma kuulsuse tipus nii kunstis kui kultuuris, poliitikas ja majanduses. Medicite dünastiale järgnes 18. sajandil Lorraine’i dünastia, kui 1860. aastal sai Toskaanast Itaalia kuningriigi osa, samuti oli Firenze aastast 1865 kuni aastani 1871 Itaalia pealinn. Sel sajandil täitis linn veelkord oma rolli tähtsa kultuuri ja kunstide keskusena.
Kõik turiste ahvatlevad paigad on grupina koos neljas piirkonnas, kuhu pääseb jalgsi väga lihtsalt ligi. Firenze geograafiline ja ajalooline tugipunkt on selgelt näha seal, kus on linna Duomo e. Santa Croce linnajagu: põhjapoolne San Lorenzo ja San Marco piirkond, Santa Maria Novella rongijaamast alguse saav läände Piazza della Repubblica poole jooksev linnaosa, Ponte Vecchio, Mercato Nuovo ja Oltrano linnaosa koos Pitti Place, Santo Spirito, Boboli aedade ning Santa Maria del Carmine kirikuga.
Idapoolne linnajagu on säilitanud oma keskaegse atmosfääri koos tiheda kitsaste tänavate rägastikuga ning muistsete alleedega. Santa Maria del Fiore või teise nimega Duomo, mille ristimiskoda on kujundatud Ghiberti ning kellatorn Giotto poolt, domineerib kogu piirkonda. Via Calzaiuoli’s asub Orsanmichele, üks linna kirkamaid 13. sajandi arhitektuuri näiteid. Bargello Gallery asub via del Proconsolo’s. Galeriis on väljas Firenze renessansiaegsed skulptuurid, sealhulgas Michelangelo, Donatello ja Cellini tööd.
Santa Croce Piazzal asuv suursugune gooti stiilis Santa Croce Basilica on hulk kloostri ümber koondatud ehitisi, mis moodustavad tänapäeval religioossete skulptuuride ning maalide muuseumi. Basiilikas on hauakive ja monumente Galileo ja Michelangelo loomingust, ristilöömisstseene Donatellolt ning Cimabuelt, Brunelleschi loodud Pazzi kabel ning ka Bardi kabel, kus asuvad Giotto freskod. Piazza della Signoria oli nii poliitilise võimu kui ka linnaelu keskus kuni moodustati linnanõukogu. Üle selle päikeselise ning suure platsi kõrgub üks kõige tähtsaimatest keskaja ehitistest Itaalias - aukartustäratav Palazzo Vecchio, mis moodustab Signora avatud võlvkaarega galerii tagaseina.
Medicite linnaosa lookleb mööda via de Martelli ehk linna üht peatänavatest, mis saab alguse Duomo ja ristimiskoja vahelisest läbikäigust. See ala on San Lorenzo Basilica asukohaks, kus säilitatakse osade eriti kuulsate Medici perekonnaliikmete maiseid jäänuseid. Sealsamas lähedal asub ka Palazzo Medici Riccardi, perekonna põhiline residents. Piazza San Lorenzo lähistel asuvad tänavad on täis sagimist - seal asub suur kirev turg, mille keskel on keskturu maja – kahe korruseline hoone, kus müüakse värsket toitu. Linnaosast, kus Medicite ajastul asusid Ganduke’i tallid, on nüüd saanud San Marco linnaosa koos oma nunnakloostriga. See linnaosa on küllaltki nooruslik, seda tänu suurele hulgale nii ülikooli kui ka kaunite kunstide akadeemia õpilastele. Via Ricasoli’st alguse saavad ehitised on asukohaks Accademia galeriile, kalliskivitehasele ning arheoloogia muuseumile.
Läänest ääristavad linna raudteejaam ning Ponte Vecchio. Sillal asuvad mitmed nii antiikse kui moodsa ehtekunsti poed. Piazza della Repubblica, üks Firenze elavamaid linnaosi, asub kiviviske kaugusel. See linnaosa on kuulus oma kohvikute ning ostupaikade poolest, mille hulgas on ka via Vigna Nuova ja via de Tornabuoni tänavad – mõlemad väga maitsekad, ääristatud peenutsevatest poekestest ning 15. kuni 18. sajandi tähtsatest ehitistest. Palazzo Strozzi, ehitatud Firenze renessansi stiilis, on ehtne näide linnajao kaunitest ehitistest, samuti mahutab ta endas palju kultuuriasutusi, nagu näiteks Gabinetto G.P. Visseux..
Oltrano on madalate ehitistega, antiiksete poekeste ning töökodadega vaikne linnaosa. Üle selle kõrguvad Palazzo Pitti ning keerukalt kujundatud Boboli aedade hekid. See linnajagu on Via Maggio ja Piazza di Santo Spirito asukohaks, ääristatud suursugustest ehitistest. Piazza del Carmine’l asuv Santa Maria del Carmine on kuulus Bancacci kabelisse maalitud Masolino ja Masaccio freskode poolest.
Bargello Muuseum
Bargello muuseumis on kogu Itaalia kõige ulatuslikum renessansi- ning keskaegsete skulptuuride kogu. Kuulsaimatest töödest on esitatud Michelangelo Bacchus, Donatello David, Brunelleschi kavandid ristimiskoja uste võistlusele (Ghiberti võitis selle) ning Giambologna Mercury. Bargello jõuliselt kindlustatud väliskülg on meeldetuletus hoone varasemast elust – keskajal asus siin politsei peamaja ning vangla, kus piinati palju inimesi. Muuseumi kõrval asub Mary Magdalene kabel, kus on Giotto töökoja freskod.
Duomo
Te olete kaugemalt vaadates juba arvatavasti märganud Brunelleschi punaste telliskividega kaarjat kuplit, mis paistab Firenze siluetil eriti hästi silma, kuid esimest korda läbi Piazza del Duomo väljakut ümbritsevate rahvarikaste tänavate Duomo (katedraali) juurde tulles rabab teid päris kindlasti selle korrapärase roosa, valge ja rohelise marmorfassaadi erksus. Kuigi praeguseks vägagi pragunenud ning restaureerimisel olev, on see siiski märkimisväärne arhitektuurisaavutus. Tohutu templi täispikk nimi on Cattedrale di Santa Maria del Fiore ning see on maailma suuruselt neljas katedraal. Selle ehitamist alustas aastal 1296 Arnolfo di Cambio, ning valmimiseni läks veel 150 aastat. Katedraal on 153 meetrit pikk ning 38 meetrit lai, väljaarvatud ristlööv, mis ulatub 90 meetrini. Santa Reparata’le pühendatud katedraal, mille asemele see ehitati, mahtus väiksemasse ruumi kui pool maad sissepääsust kuni ristlöövini.
Piazza della Signoria
Massiivne turistimagnet (kui teil ruumi vaja on, võtke rattakelluke kaasa), linna üks oivalisemaid väljakuid, ehitati 13. sajandil praktiliselt kogemata. See kuulsate skulptuuride jäljenditega ning ajalooliste ehtistega ääristatud väljak on olnud Firenze poliitilise elu südameks algusest peale. Poliitiliste kriiside ajal kutsuti rahvas siia üldhääletusteks, mis tavaliselt otsustasid konfliktis olevate perekondade saatuse ning tihtipeale läksid üle raevukateks märatsemisteks. Tundeid keerutati üles Palazzo Vecchio ees arringhiera’lt (kõneplatvormilt) peetud poliitkõnedega, sealt tuleb ka sõna ‘kõnelema’. Nüüdisajal on peamiseks rahvamassiks turistid, kes rüüpavad ülehinnatud restoranides kohvi ning klõpsivad kuulsatest paikadest pilte, või poseerivad Ammanati Neptune Mannerist purskkaevu ees, mille kohta Michelangelo on öelnud, et see on ühe ilusa marmorploki raiskamine. Väljaku peeneim originaaltöö on Cellini Perseus – tema käes Medusa maharaiutud pea, mis oli hoiatuseks Cosimo I vaenlastele, juhul kui neil peaks olema tahtmine üle piiri astuda.
Piazza San Lorenzo
See kaunis linnaosa meenutab Firenzet tema õitseajal, kui Cosimo de’ Medici oli kuningas ning kultuuriline loovus oli külluse tipul. San Lorenzo Basilicat alustas 1425. a Brunelleschi, ning seda peetakse linna üheks puhtaimaks renessansistiilis kirikuks. Eriti huvitav on idakülje fassaad, kuna see on hõredalt kaunistatud ning toob esile antiikse telliskivimustri. See oli Medicite koguduse kirik, ning paljud pereliikmed on siia maetud. Donatello kujundas pronksist kantslid, ning on ka ise ühte siinsesse kabelisse maetud. Läbi kloostri minnes jõuate te Laurenziana raamatukoguni, mis on volitatud hoidma Medicite tohutut raamatukollektsiooni ning seal on ka Michelangelo tehtud suursugune trepikoda. Medici kabelid on luksuslikult kaunistatud hinnalise marmori ning veidi vähemväärtuslike kividega. Siia on maetud kõige mõjukaimad Medicid. Uus käärkamber on ehitatud Michelangelo poolt, ning seal asuvad tema Päeva ja Öö ning Koidu ja Eha skulptuurid.
Pitti Palace
Pitti palee, üks külastatavamaid paiku Arno lõunakaldal, on ehitatud Brunelleschi poolt Pitti perekonnale, kes olid Medicite rivaalid. Ehitis on hiigelsuur ning aukartustäratav, olles varakambriks Medicite massiivsele kunstikollektsioonile – sealhulgas Raphaeli, Filippo Lippi, Tintoretto, Veronese ja Rubensi töödele, kõik rippumas rikkalikult ehitud tubades. Restaureeritud toad annavad edasi Medicite ekstravagantset elustiili, mida hiljem jätkasid Savoy’d. Palee on koduks ka moodsa kunsti galeriile ning kostüümikollektsioonile. Kui palazzod on teile meeltmööda, siis ärge laske käest juhust näha Strozzi paleed, ühte linna kõige muljetavaldavamat renessansipaleed; samuti ka Leon Battista Alberti poolt ehitatud Rucellai paleed, kus tänapäeval asub fotograafiamuuseum. Pitti Palace tagust ala ümbritseb Firenze kõige hinnalisem ning hingematvam park: Boboli aiad. Parim näide renessansiaegsest iluaiakujundusest, kus on basseinid, purskkaevud, geomeetrilised äärised, puudega ääristatud vaated, grott ning tähekujuline Forte di Belvedere. Kui jõudu veel jätkub, siis tasub minna ka alla Via del Belvedere’le, et jõuda Piazzale Michelangelo juurde – sealt avaneb üks kõige kaunimaid vaateid üle Firenze.
