Barcelona on arhitektuuri, toidu, moe, stiili, muusika ja lõbutsemise lipulaev. Suvi on tõeline peoaeg - käivad nädalapikkused fiestad. Kuid linn kihab ka aastaringselt! Kataloonia pealinn on selgelt Vahemere linn mitte ainult oma geograafilise asukoha poolest, vaid eelkõige oma ajaloo, tradistioonide ja kultuuriliste mõjutuste tõttu.
Barcelona asub Ibeeria poolsaare kirdeosas Vahemere rannikul, olles suuruselt Hispaania teine linn nii pindalalt kui ka rahvaarvult. Barcelona on ka Kataloonia pealinn (Kataloonia on üks seitsmeteistkümnest autonoomsest alast, mis moodustavad Hispaania). Barcelonas on kaks ametlikku keelt: katalaani keel, mida räägitakse kogu Kataloonias ja kastiilia hispaania keel. Barcelona rahvaarv on 1,5 miljonit, kuid ümbritsevate äärelinnadega tõuseb see arv 4. miljonini.
Alljärgnevad on mõned linna paljudest atraktsioonidest, mida peab kindlasti nägema.
La Rambla
La Rambla (tuntakse ka Las Ramblas nime all) on viis omavahel otsapidi ühendatud puudega ääristatud jalakäijate tänavat pungil tänavamuusikuid, elavaid kujusid, pantomiime ning rändkaupmehi, kes müüvad kõike alates loteriipiletitest kuni vääriseheteni. Peatuda tasub La Rambla teises kvartalis asuval lärmakal linnuturul, samuti ka lähedal asuva 18. sajandi rokokoo-stiilis häärberi, Palau de la Virreina juures. Seal saab informatsiooni kunsti ja meelelahtutusürituste kohta ning asub ka piletikassa. Kohe naabruses on La Rambla kõike värvikam turg, Mercat de la Boqueria. Turust veidi lõunas on tänavakividesse raiutud Mosaic de Miró, mille üks kividest on allkirjastatud kunstniku enda poolt. Järgmises La Rambla osas on Gran Teatre del Liceu, kuulus 19. sajandi ooperimaja. Edasi tuleb Placa Reial ja La Rambla muutub tunduvalt pahelisemaks, ääristatud striptiisiklubide ja privaatšõu kabiinidega. La Rambla lõppeb Monument a Colomi (monument Kolumbusele) ja sadamaga. Monumendi otsa saab sõita liftiga. Monumendist läänes, Avinguda de les Drassanes’il on Reials Drassanes (Kuninglik Laevasadam) koos põneva Museu Maritimiga. Sealt leiab nii palju meresõiduga seonduvaid eksponaate, et võib ära eksida – laevad, mudelid, kaardid, maalid, vöörikujud ja 16. sajandi galeerid on vaid väike osa millega oma aega sisutada.
Barri Gotic
Barri Gotic on Barcelona gooti stiilis linnaosa ja asub vaid mõni kvartal La Ramblast kirdes, olles Barcelona vanalinna südameks. Oma risti-rästi ühendatud pimedate tänavate ja väljakutega on Barri Gotic tõeline labürint. Siit võib leida hulganisti kohvikuid ja baare ning ka linna odavaimaid majutusvõimalusi. Enamus ehitisi on pärit 14. ja 15. sajandist kui Barcelona oli oma kaubandusliku jõukuse tipus, enne, kui ta liideti Castilega. Katedraali juures, mis on Hispaania suurimaid gooti stiilis ehitisi, võib näha kuidas vana linnamüür sulandub hilisematesse ehitistesse. Linnaosa keskel on Plaça de Sant Jaume, suur väljak, kus asub vilgas turg ja peetakse iganädalast sardana tantsu üritust. Siin asuvad ka kaks linna kõige tähtsamat ehitist; Ajuntament ja Palau de la Generalitat.
Museu Picasso
Museu Picasso on Barcelona külastatuim muuseum, asudes kolmes piltilusas kivist häärberis Carrer de Montcada tänaval, mis oli kunagi üheks ligipääsuks Barcelona sadamale. Muuseumis on eksponeeritud palju tema algaastate teoseid, eriti sinisest perioodist, nt. “Kaitsetu”. Lisaks leidub keraamikat ja tema varasemaid töid 1890-ndatest. Teisel korrusel on impressionismist mõjutatud tööd Barcelona- ja Pariisiaastatest (1900-1904). Näha võib kummituslikku “Senjoora Canals’i” portreed Picasso roosast perioodist aastast 1905. Hilisematest töödest võib näha tehniliselt keerulist seeriat (Las Meninas), tehtud aastal 1957 Cannes’is, mis põhineb Picasso uuringutel Diego Velazquez’i samanimelisest meistriteosest.
La Sagrada Familia
La Sagrada Familia on kogu maalimas tuntud Barcelona sümbolina. See tohutu, hingemattev kirik, El Temple Expiatori de la Sagrada Família (Püha Perekonna kirik), on Gaudi kuulsaim töö ja selge näide tema geniaalsusest. 1883. aastal võttis arhitekt ehituse käsile sel kohal, kus eelnevalt, 1882. aastal oli oma neo-gootika projekti alustanud F. del Villar. Gaudi oli ettevõtmisest nii haaratud, et lisaks kogu oma loova energia ainuüksi tööle pühendamisele, kolis ta lausa ehitusplatsil asuvasse töökotta elama. Ta pühandas sellele auahnele ettevõtmisele kogu oma elu, kuid arhitekti ootamatu surma tõttu jäi see lõpetamata. 7. juunil 1926 a., kui Gaudi oli parajasti ületamas Gran Vía’t Geronas, jäi ta trammi alla. Teadvusele tulemata suri ta kolm päeva hiljem, olles 74. aastane. Töö jätkus siiski, kuni see peatati 1936. aastal kui hauakamber ning töökojas olnud Gaudi märkmed ning plaanid põlesid Hispaania kodusõja aegses pommitamises. Projekti jätkati uuesti 1952. aastal, kasutades ehitamise aluseks jooniseid ning mõõtkava mudeleid, kuigi töö jätkamine tekitas palju poleemikat. Fassaad ning neli Kire torni (läänepoolsel küljel) valmisid aastatel 1954 kuni 1976. Skulptor Josep. M. Subirachs liitus projekteerijate tiimiga aastal 1987, et töötada Kire Portaali skulptuuride kallal. Tänapäeval on see osa ka külastajatele avatud, samuti kui väike Museu del Temple Expiatori de la Sagrada Família koos mõõtkava mudelite ning joonistega, mis kirjeldavad elavalt ehitusprotsessi. Tornidesse saab ronida, ning sealt avanevad fantastilised linnavaated.
La Pedrera
Järjekordne Gaudí suurteos – La Pedrera – ehitati aastatel 1905 kuni 1910 kui ühendatud töökodade ja korterite kvartal. Varem Casa Milà nime all tuntud, nüüdsest La Pedrera (kivimurd) oma krobeda halli kivifassaadi tõttu, mis kergelt tänavanurgal lainetab – see tekitab laineefekti, mida rõhutavad veelgi rauast sepistatud rõdud. Külastajad võivad hoones ringi käia ning minna katusele, kus hiiglaslikud mitmevärvilised korstnapealsed kõrguvad ülespoole nagu keskaegsed rüütlid. Suviste nädalavahetuste öödel on katus kummaliselt valgustatud ning avatud suurejooneliste Barcelona vaadete jaoks. Katusest korrus madalamal on tagasihoidlik Gaudí töödele pühendatud muuseum.
Park Güell
Gaudí patroon, Eusebi Güell, tahtis ehitada eeslinnalaadset ‘linna’. Tema maaomand asus kõrgel Barcelona kohal, linnast pisut eemal loodes. Planeeritud oli rohkem kui 60 majakohta, kuid maatükile ehitati vaid kaks kodu. Projekt oli oma aja kohta väga radikaalne ning kinnisvaraprojektina täielik läbikukkumine. Barcelona linnavolikogu ostis maatüki ära 1922, ning sellele järgnenud aastal muutis koha kommunaalpargiks. Gaudí vältis maa tasandamist, seetõttu on pargil tänapäeval looklevad rajad ja teed, mis järgivad maapinna kontuure. Madalaim punkt asub sissekäigu juures, kus kahekordne trepp viib hypostyle kambrini – selle katus omakorda on põrandaks hiigelsuurele avalikule väljakule. Välistel aladel on rikkaliku kujutlusvõimega viaduktid ning sammaskäigud, mis oma kujunduses järgivad loomulikke vorme.
Gúell Palace
Ehitatud Antonio Gaudi poolt aastal 1888. Palee fuajees suruvad akendest sisselangevat valgust maha kolm hiiglaslikku paraboolset kaart, mille moodustavad halli värvi siledaks poleeritud kivist sambad. Kõrguvad kaared tekitavad gooti akna mulje, kuid Gaudi ehitatud Guelli palee aknad on ristkülikukujulised – teisisõnu, nad on kontrapunktiks kaarte joontele. Need kaared avaldavad ka tema esimesed Art Nouveau’ga seotud mured. Sissepääsuvärava juures kasutatud Art Nouveau elemente kasutati ka ehitise enda sees. Esiteks on sammastel rikkalikud kaunistused, mida on palju erinevat tüüpi: paksud, toestavad seenekujulised poleeritud hallid sambad, tehtud Pürenee kivimurrus kaevandatavast kivist. Saal, mis võtab enda alla kolm korrust, moodustab ehitise keskosa. See asendab tavalise siseõue, kuid samal ajal jätab mulje, nagu sealviibija seisaks hiiglaslikus barokiaegses kirikus. Kogu ruumi katab kuppel, kuhu Gaudi tegi mitmeid ümmargusi auke. Laua keerdus jalad korduvad ehitises endas – nimelt selle katusel.
Gràcia
19. sajandi lõpust saadik on Gràcia olnud täisjõus eeslinn, olles koduks kunstnikele, õpilastele ning intelligentsile segamini tavarahvaga, kes toovad sellele paigale maalähedase õhkkonna. Päeval on võimalik nautida neid kenasid parke, ning õhtul saab platsist populaarne ning vilgas kohtumispaik. Kunagi oli Gràcia eraldi küla põhja pool asuvast L’Eixample’st, 19. sajandil oli ta tööstuslik linnaosa, kuulus oma vabariiklike ning liberaalsete ideede poolest. Gràcia liideti Barcelona linnaga aastal 1897. Tol ajal oli selles paigas veel palju tegemist – linnal olid viletsad teed, koolid ja kliinikud, ning puudus tänavavalgustus ja kanalisatsioon. 1960. ja 1970. aastatel sai piirkonnast armastatud paik radikaalsetele tüüpidele ning boheemlastele, ning tänapäevalgi on seal samalaadset hõngu – piisavalt poppe kohalikke valgusallikaid teevad nad Gràcia kohvikute ja baaride lähistel alati nähtavaks. Päevasel ajal on tore istuda Plaça del Sol’il, ümbritsetuna kohvikutest ning kirkast 19. sajandi arhitektuurist.
Montjuïc
Montjuïc’i mägi, vaatega edelast üle kesklinna, on koduks paljudele peene kunsti galeriidele, puhkeatraktsioonidele, rahustavatele parkidele ning 1992. aasta olümpiamängude põhipaigale. Lähenedes mäele Plaça d'Espanya’lt põhja poolt, näete te kohe Plaça de Braus Monumental’i – endist härjavõitlusplatsi, kus esines 1966. aastal the Beatles. Selle taga laiub Parc Joan Miró, kus seisab Miró ülimalt falloslik skulptuur Dona I Ocell (Naine ja Lind). Sealsamas lähedal asub Palau Nacional, milles on Museu Nacional d'Art de Catalunya, koduks vägagi muljetavaldavale romaani stiilis kunstile. Palau Nacional’i all laiuvatel terrassidel on purskkaevud, sealhulgas ka suurim - La Font Màgica – mis suveõhtutel saab tasuta värvide ning muusikashow toimumispaigaks. Montjuïc’ist loodes on ‘Hispaania küla’ e. Poble Espanyol. Esmapilgul tundub, et tegemist on maotu turistilõksuga, ent seal peitub intrigeeriv mustand kogu Hispaania arhitektuurist koos vägagi usutavate koopiatega kogu Hispaania kuulsaimatest ehitistest. Anella Olímpica e. Olümpiarõngas on rühm spordirajatisi, kus toimusid 1992. a olümpiamängude peamised sündmused. Mäest alla minnes võite külastada teistlaadseid kunstiteoseid Fundació Joan Miró’s – katalaani kuulsaima 20. sajandi kunstniku Barcelona galeriis. See on tema tööde suurim erakollektsioon.
Monestir de Montserrat
Montserrat’s, 50 km (31 miili) kaugusel Barcelonast loodes, on veidrad kivised kaljurünkad, hävinenud erakla koopad, klooster ning turistide hordid, kes puhkavad oma puhkust välja Costa Brava’l. Monestir de Montserrat asutati 1025. aastal et mälestada Neitsi Maarja nägemusi. Tänapäeval on see koduks umbes 80 mungale ning palveränduritele, kes on tulnud austama La Moreneta’t (Must Neitsi), 12. sajandi romaani stiilis puuskulptuuri Maarjast ja jeesuslapsest. La Moreneta on olnud Kataloonia ametlik patroon alates 1881. aastast. Kõige põnevam on Montserrat’ juurde minna köisraudteed pidi, mis peatub täpselt kloostri all pärast haaravat tõusu otse mööda järsku kaljuseina üles.
